Milleks mulle ESMAABI - kas ma tõepoolest pean kunagi abi andma?

Kas mul tõesti võiks olla ESMAABIKOOLITUSEST kasu?

Kui ma ütlen Teile, et Tööseadusandlus nõuab, et igas ettevõttes/asutuses oleksid inimesed,

 kes on läbinud esmaabi põhikursuse ja mitte rohkem kui kolm aastat tagasi, siis ei tundu see  kuigi piisav argument...

 Seadusi on palju, täidame neid jõudumööda.

 Meil on olemas kiirabi, meil on olemas perearstid, eriarstid, spetsialistid, haiglad jne. 

Peaaegu igal kodanikul on taskus mobiiltelefon, millelt saab kiiresti valida 112 ja abi tuleb.

 Kui meil on nii palju meedikuid, siis milleks üldse tavalisele inimesele esmaabi?

Nii kaua, kui midagi ei juhtu, ongi kõik korras. Esmaabivajadus tekib siis, kui juhtub õnnetus, 

kus aega on vähe – isegi väga vähe. Vahest kuni kolm minutit, teinekord ehk viis. 

Nüüd tuleb tegutsema hakata ise, sest kohal EI OLE ühtegi meedikut (enamasti ju ei ole)

 ja taskus olev mobiiltelefon ei anna esmabi, ei alusta elustamist, ei sulge verejooksu,

 ei paigalda kaelalahast ega anna ka kannatanule sobivaid asendeid.

Tundub uskumatu, et kiirabi ei ole piisavalt kiire?

 Tegelikkuses istub kiirabibrigaad autosse heal juhul alles 4.-ndal minutil peale abikõne saabumist häirekeskusesse.

 Sinna lisandub aeg, mis kulub jõudmaks õnnetuspaigale. Arvestada tuleks ka sellega, et alati 

ei ole tegemist ideaalsete tingimustega - ummikute puudumine, vabad brigaadid, head teeolud jne. 

Aga aega on teinekord väga vähe! Neid situatsioone, kus on vaja hakata tegutsema vähemalt viie minuti 

jooksul peale õnnetust, on päris palju. Näiteks. Kui inimese süda ei löö ja ta ei hinga, siis on vaja, et keegi alustaks 

elustamist hiljemalt viie minuti jooksul. Kui kohal ei ole ühtegi meedikut (ja tavaliselt ju ei ole), siis oled just sina, 

kes sa seisad kannatanu kõrval, see, kes peaks hakkama tegutsema. Ei tasu arvata, et küll keegi

 teine tuleb, teeb, päästab ja oskab - oskajaid on vähe. Liiatigi võid sa olla päris üksi. Kõige halvemini

 taluvad hapnikupuudust ajurakud – umbes viis minutit. See on aeg, kus kannatanu on justkui ootel 

– kahe maailma vahel – kas on kedagi, kes puhuks õhku kopsudess ja masseeriks südant,

 et hapnik jõuaks vereringesse?

 Kui mitte, siis on juba hilja. Ehk teisisõnu – kohalesaabunud kiirabibrigaadil võib õnnestuda

 tööle saada kannatanu süda, aga aju enam mitte. On küsitud, et äkki ma ei oska nii hästi esmaabi anda kui vaja,

 teen valesti või läheb mul segamini, mis siis saab?

 Kui inimene on kliiniliselt juba surnud, siis siinkohal saad sa tema olukorda ainult paremaks teha. 

Kõige halvem on juba juhtunud. 

Sinu tegevusest sõltub, kas ta saab teise võimaluse või mitte. Ehk teisisõnu - tegelikult sõltub see sellest,

kas oled läbinud esmaabikoolituse või mitte.

Statistika ütleb, et umbes 40-50% inimestest, keda tabas äkksurm,

 oleksid elustatavad. Reaalses elus saavad teise võimaluse väga vähesed.

 Kurb on see, et kõige tõenäolisemalt tekib elustamisoskusi

 nõudev situatsioon oma kodus. 

Kokkuvõtteks – kui ettevõte saadab sind esmaabikoolitusele, siis 8 h päevast on tööaeg, 

ülejäänud aja veedad oma pere ja lähedastega.

 Hea uudis on see, et ESMAABI KOOLITUSEL omandatud oskused toimivad 24 h.